Järjekordselt ajendas mind kirjutama laul, Bad Orange - Ainuke. Kuuldes rida : " Mis toimub minuga nüüd, kui sa teaks.." see lihtsalt pani mind jälle sinule mõtlema. Sinu silmadele, sinu häälele mida mäletan ma nii häguselt ja sinu iseloomule. Hell kuid samas karm. Pidutseja kuid samas mõtlik. äkiline kuid samas ettevaatlik. Sul olid nad kõik nii vastandlikud. Vahepeal ma unistan sellest, et milline oleks meie suhe olnud. Me olime nii erinevad kuid miski nagu ühendas meid. Hetkel sulle mõeldes ei tiku mulle pisarad silma nagu nad varem tegid. Ma üritan meenutada sind tervikuna kuid mul tulevad vaid üksikud asjad meelde. Näiteks su kulmuneet mida kõik koguaeg tahtsid puutuda. Heh, see pakkus kõigile alati nalja ja tülgastust ühes. Mul tuleb ka see meelde kui ma su huule katki hammustasin ja sa üritasid vastu hammustada. Ei tulnud vist eriti välja, võimis? Kuid kallis, ma pean minema, mu elu kutsub. See kutsuks sindki, kuid eks iga üks teeb ise oma valikud. Head aega kallis.
